hingemeri

Igal hommikul ruttan oma hingemere äärde, silmad otsimas rannale uhutut. Püüdmata anda hinnangut ja vastu võttes kõik selle, mida meri rannale uhtunud on. Ka siis, kui see silmale ehk rõõmu ei paku. Rõõmustada ikkagi.

Loe tervet postitust

hommikusudud

Selline hommik oligi. Sududes. Kus nähtavus mõne astumise sammu jagu ja silmad looritatud nähtud unedest.  Meel mäletab veel, et kõik tahke ja maine saab samuti ududest alguse. 
Öö lahustab, aga võib ka kaasa tuua alateadvuse soppidest sinna kogunenud taaga, mida uned oma käänulistel radadel meil lapata lasevad ja siis hommikuks lahenduseni jõudmata meid hommikul kummalise suduna tabavad. [...]

Loe tervet postitust