Puhtulaiu salumets võtab hämarduvas õhtus rändajate sammud vastu leebes vaoshoituses. Ees silmaseletuv vonklev jalgtee meenutab muinasjuttudes tuhandeid kordi loetud radu salapärastesse metsadesse. Tuulest liikvele aetud puuoksad kinnitavad end narritavalt pikkadesse juustesse ja sunnivad peatuma nagu ulakad lapsed. Õhk lõhnab uimastava karulaugu ja meresoolasuse järgi. Neljameetrise läbimõõduga mänd seisab vaatamata poolsaarte kahepoolsetele tormituultele sirgelt ja väärikalt, kahelikasvanud ladvad jämedad ja koor kohati pehme nagu neiu piht. Laena oma silmi, armas Sõber, et näha neid aastasadade vältel kogetud tuhandetiivalisi linnurändeid ja metsarajaliste tüvenajal jagatud õhkeid ja ohkeid.
Mere kohale tõusnud tummkollane täiskuu vaatab öömajale naasjaid hullutaval pilgul, tuues öös välja laulud, mis südames varjul seisnuina ammu väljalaulmist oodanud.
Üksik nöörile kinnitet käterätik tantsib tuultes oma kummituslikku soolotantsu.
Neljameetrise läbimõõduga mände pole olemas. Sekvoiad küünivad selleni. Isegi hiiglaslikud suhkrumännid mammutipuude vahel on neli korda peenemad.
Sügisel helendab seal puude all kuutõverohi. Ja lained käivad noolimas kidurate kaskede varbaid.
Ma olen siinkohal tänulik tähelepanelikule inimesele, kes mu vana loo sees näpuvea leidis. Ilmselt varase või hilise tunni lugu, et mõte end ümbermõõdu asemel läbimõõdule libistas.
Vabandan ja teen kniksu.
Aga see 4 m läbimõõduga mänd oleks ju ilus.
Eks, Udumartin?