Vanainimese lumi

Tänane lumi sadas vaikselt ja arukalt nagu vanainimese mõttejoon, mis mineviku elamisi tänasesse päeva kimbuks köidab, kiirustamata ja väärikalt.
Täpselt 45-kraadise nurga all valgemärja õnrkardinana.
 Mõned niisked helbed kleepisid end ulakalt ripsmetele, mustade pisipiiskadena sealt näole liueldes.
Seisin ja vaatasin, kuidas päev veereb mööda. Helves helbe järel. Minut minuti kannul.
Tummalt möödujaid
mööda lastes
Elu.

Loe tervet postitust

Päev

Elu kergsinel üll
nõtkuval sammul
lumelilled äraspidiselt käes
astub hommikust õhtusse
Päev,
pillates erkpärlite jäljerida.
Laps vaatab ja naerab.

Loe tervet postitust

Jäljed lumel

Läbi kuusemännikuse metsatuka minnes teeme lumele esimesed jäljed. Värselt sadanud lume üksikud helbed lebavad maapinnal teineteisest selgelt eristuvatena, tahkestudes tombuks astuja raskuse all.  Üksikud osjad ja pohlavarred, sekka mustikavarsi, on sirutanud end teeraja kõrvalt lume vahelt läbi tulijate poole.  Enne meid on üle värsklume jõudnud hüpata metskits ja orav olnud teel ühelt puult teisele. Kõrv eristab metsas [...]

Loe tervet postitust