Jõelaul

Ta istus jõekaldal ja laulis üht laulu. Ammu aegade taha kaotatut.
Käed purdele toetatud, kiigutas ta end küljelt küljele kevadrütmidele häälestudes.
Kaks juuksekarva tõusid tuuletahtes teiste hulgast esile, värvudes tantsus keskpäevase päikese valguses kullakarvaseks.
Hallhaigrute paar lendas sünkroonselt jõe kohal suurte tiibadega kaasa rütmudes ja tiir haaras lennult noka vahele  väreleva veepeegli tagant pisikala.
Maailm oli korraga ja kohal.
Imeliselt [...]

Loe tervet postitust

Tuulepai

Mäejalamile tõustes teeb tuul pehmeleebe silituse nagu lapsepõlve emapai, andes lootust, et kohe avab ilm silmavaatele tuttava mäekuru. Kuhu unede rännaknäod korduvalt kandnud.
Kivid komistavad vabandussosinas väsinud jalgadele ja nii saabuvad loojangud ikka kohale jõudmata, viies rändajaid tundmatule vaatele vastu.
Kuni ühel hetkel enam ei küsi…kas selle mäe taga…või hoopis järgmise taga. Või järgmiste hommikute…või hoopis järgmiste [...]

Loe tervet postitust