Jõelaul

Ta istus jõekaldal ja laulis üht laulu. Ammu aegade taha kaotatut.

Käed purdele toetatud, kiigutas ta end küljelt küljele kevadrütmidele häälestudes.

Kaks juuksekarva tõusid tuuletahtes teiste hulgast esile, värvudes tantsus keskpäevase päikese valguses kullakarvaseks.

Hallhaigrute paar lendas sünkroonselt jõe kohal suurte tiibadega kaasa rütmudes ja tiir haaras lennult noka vahele  väreleva veepeegli tagant pisikala.

Maailm oli korraga ja kohal.

Imeliselt hääles.