Vihmajuuksed

Vihma udupeened juuksed jagasid varaärkamises niisutusrõõmu, sekka kuulmismeeltele äratundmiseks üksikute sookurgede huiked.
Nõjatusin – tass käes – vana lippaia sambliku servale, oodates hommikumõtteid. Ootaja jääbki vahel ootama, kui hommik otsustab mõtteid endale hoida või viivitab nende vabakslaskmisega.
Seni saab mõttevabalt olla.
Mõttetult.

Loe tervet postitust

Põdrakanep

Põdrakanepi ladvani äraõitsenud õisik annab märgi kiirelt saabuvast sügisest. Otsin kraavikaldal kõrgeid lillasid õienutte, sattudes vaid äraõitsenud hallikarvastele õisikutele, mis pajupõõsaste ja hall-leppade jalutsis tuultes oma päid kiigutavad. “Korja raudrohu õisi, kui tahad”, naeravad nad ketserlikku naeru, “suvi on mööda saamas, hiljaks oled jäänud”.
Eemal lopsatab pihlakas oma tummpunaste marjade kobarate  ja noor tamm priskeks toidetud [...]

Loe tervet postitust