Põdrakanepi ladvani äraõitsenud õisik annab märgi kiirelt saabuvast sügisest. Otsin kraavikaldal kõrgeid lillasid õienutte, sattudes vaid äraõitsenud hallikarvastele õisikutele, mis pajupõõsaste ja hall-leppade jalutsis tuultes oma päid kiigutavad. “Korja raudrohu õisi, kui tahad”, naeravad nad ketserlikku naeru, “suvi on mööda saamas, hiljaks oled jäänud”.
Eemal lopsatab pihlakas oma tummpunaste marjade kobarate ja noor tamm priskeks toidetud tõrulaste kanderaskuse all. Justkui ilusad noored paljulapselised emad, uhkusega oma võsukesi imetleda lastes.
Viljapõld tõstab kõrged pead taeva poole kuni kombaini tulekuni, langedes tera raskuse all maanikummardusse. Masina kannul longib tasaselt rebasekutsikas. Kes teab, olles kaotanud viljapeade langemise läbi enda jaoks kaitsva keskkonna või hoopis põllult kerget saaki otsides.
Noor ema naerab koos pojaga, kes kummikjalatsites vihmaloikudest rõõmu tundes pori kõrgele üles lennutab.
Me kõik tuleme lapsepõlvest ja suundume sügise poole.
