Vihma udupeened juuksed jagasid varaärkamises niisutusrõõmu, sekka kuulmismeeltele äratundmiseks üksikute sookurgede huiked.
Nõjatusin – tass käes – vana lippaia sambliku servale, oodates hommikumõtteid. Ootaja jääbki vahel ootama, kui hommik otsustab mõtteid endale hoida või viivitab nende vabakslaskmisega.
Seni saab mõttevabalt olla.
Mõttetult.
