Sügis, paljasjalgne poisike, pillas ulakalt pintslikarvadelt punaseid piisku vahtrapuu latvadesse, möödakäijate pilkude peale pihku itsitades. Juuksed turris, küünealused veidi määrdunud puuokstel ronimisest, tuline säde silmis ja hõlmad laiali.
Kukerpalliga oksal tiiru tehes kaotas ta vile kaelast. Pika punase paelaga jäi see alumisele oksale rippu.
Pistsin ummisjalu jooksu naeru kõkutades, sügise vile küünarnukini taskusse surutud pihus.
Nüüd vilistan mina sügiseviit hommikuti katuseharjal istdes.
Sügis joriseb solvunult teist häält juurde.
