Ta seisatas korraks mäel ja heitis kui linnulennult pilgu alla kausja kesklinna peale.
See, mida ta nägi, oli kui suur laste puzzle, inimmassi arvukasrohkeid jälgesid täis. Mõned jäljed läksid otse, mõned otsekui sikk-sakke tehes, mõne jäljerea tallavajutus selgem ja ühtlasem, teisel rohkem välisele või sisemisele küljele toetunud. Mõned väiksemad, mõned suuremad jäljed, seisatamise ja kiirustamise kohad…aga ei ühtegi lendutõusu.
Ta proovis ajada mõne üksiku huvi äratanud jäljerea rada, ninaga õhku tõmmates, proovides jäljepuzzle rägastikus valitud rada mitte ära kaotada. Nii võimatu. Nii mõttetu.
Kuni korraga vihises tiivapaar üle pea, juukseid tuulepöörises kaasa haarates. Pilk jälgis lenditõusja õhku jäävat jäljerada sentimeetri haaval, kuni too silmist kadus.
Punane sall ripakil, hõlmad lahti, ahmis ta nähtud pildi endasse.
Ilus.
