Hallipäine vanaema kummardub õmblustöö kohale ja ohkab.
Tal pole olnud anda oma lastele väärikaid juuri, mille abil end sügavale maasse vormida ja tormituulte eest kaitstuna tunda, nii et isegi puu maha murdudes juurevõsud vana kännu kõrvalt end julges kasvus päikese ja vihmade poole sirutada võiksid.
Ometi on Jõulud.
Kindlasti usub ta imedesse. See lapselaps, kelle pea soojas rahus padjal puhkab, juuksed sasisägriselt kui ulakad lapsed eri suundades laiali.
Vanaema kohendab tüdruku tekiserva ja kummardub taas õmblustöö kohale.
Vanakuu sirbi naeratus langeb küll aknalauale, kuid ei valgusta piisavalt. Silmad … need pole enam need.
Veresooned jooksevad memme käeseljal kui jõed kortsunud maakaardil. Sõrmed siiski piisavalt kindlad, et hämaras nõela hoida.
Viimane piste.
Kergendusohe.
Valmis.
Hommik leiab aknalaualt paari lumivalgeid tiibu.
Linnuks või lilleks
kasvan enesest mööda..
Vanaema on valik
Magan ja näen und
Pahupidi