Päev voolas ta sõrmede vahelt öösse kui pliidi ees lahti sõlmitud põllepael, moondudes täiskuuvalguses pikkade siniste varjude tardunud lumepildiks. Ohkas sügavalt ja soovis, et kõik hiljapeale jäänud üksikud teelised turvaliselt headesse varjupaikadesse jõuaksid.
Tuuleiilid kutsusid linnapuude peenemaid oksaraagusid kniksuga tantsima kummituhalli taevakardina taustale.
Ta jälgis lavale astunud taevatantsukeerutajaid kardinateta akna kaudu ja mõtles tavalistele asjadele. Ja meeltele, mis tavalised asjad eriliseks tõlgendavad.
Teiselpool seina keeras naaber unes külge ja naeratas.
Kuuldavalt.
… naeratab siingi …