Nad tulid rajalt. Keelumärgi alt välja.
Uduvihm oli hoidnud algul poolkuivases tulemises, kasvades siiski iilidena tugevamaks, nii et riided hakkasid lustakleebuses ihu külge naalduma.
Mõte otsis kuiva kohta. Silm samuti.
Sirmivarjus kirikusse tõttav vana naine lööb risti ette, nähes niiskeid tulijaid. Muidugi oleks see kahetsusväärne, kui hulkurite pattudest midagi külge jääks.
Kuskil asub kindlasti mõni kõrts. Loomulikult kiriku kõrval. Hämar, ent vihmast varju pakkuv.
Perenaise viibe suunab tulijad koheses vastuvaidlematuses tualeti poole. Hea, et kotti on alles jäänud kuiv koht. Kuivas kohas kuiv pusa.
Salvrätt neelab juustelt alla kukkuvad veetilgad.
Vihm ei lakka tunni ega järgmisegi jooksul. Temal on oma lugu lõpuni rääkida.
Kolmandat klaasi veini kallates veab perenaine ette küll malbe naeratuse, mis aga seljataguses kustub etteheitvasse pilku.
Elupäevi näinud vanaldane koer komberdab kõrtsi ja teeb kaltsuvaiba sisse endale pesa.
Temal on ükskõik.
Udu hoiab vihma linna kohal.
