Ta seisis suveõhtuse laternaposti valgussõõris.
Kosmosekoer.
Liputas rõõmsalt väikest sabatupsu ja vaatas möödakäijaid uudishimulikul pilgul. Pea viltu.
Selline armas.
Üks tuluke silmis. Aina imestamas Elu üle.
Möödakäijad vaatasid teda samuti. Kerge võõristus silmis. Imestust varjates osavaimal moel.
Seisin tema kõrvale. Samasse valgussõõri ja liputasin saba.
Tere!
