Ta lükkas hommikunised jalad üle voodiserva ja proovis toas ringi vaadata.
Lipalapakil vedelesid nad endiselt põrandal. Tema enda öömõtted.
Võttis suure keerdvitstese korvi ja asus neid põrandalt kokku korjama, hellalt üketeise kõrval asetades.
Puhtad mõtted, mis vaid tema enese päralt, kaitstud päevaste sissetungijate eest.
Naabri kass, rõduukse avatusest sissepääsenu, haaras ühe oma käppade vahele ja mängeldes veeres seesinane põrkega üle rõduääre.
Temake jõudis vaid ahhetada ja käe lendmõttele järgi ulatada, kui nägi hakipoega endast ette jõudvat.
Seisatas siis rõdurinnatise vastu nõjatudes, paljad varbad laudade jahedust tõrjudes ja raske korv vasakus käevangus.
Lehvitas hakinokasele mõttele järele.
Pisar kahtles silmatulekus.
Nii saabub Jaanipäev.
