Ta seisatab hetkeks kerglibedal laudteel ja silmitseb mustjaspruuni järvesilma.
Teeb mõttepausi võttes pikalehelisele huulheinale pai.
Tuleb minna.
Kasta varbad ükshaaval vette, ehmatades selle kargest puudutusest ja võtta järgmine mõttepaus.
Tuleb minna.
Pisikesega plärtsatusega järve kaisutusse, ehmatades uinumisest ärkvele oma südame.
Ja hinge.
Ja meeled.
Ja korraga tundub talle kui vaataks teda veepõhjast Suure Hiiu enda silmad.
Suured tüdrukud on õppinud mitte kartma.
Haarab käsipuust ja väljas ta ongi.
Silmanurgast näeb järveservavees vikerkaart.
Lepime ära.
