Ta seisatas keset õue, punased patsid ulakalt ülespoole turritamas. Vaatas augustikuist tumetaevast, kus linnutee heleuduna üle ta pea joonistus ja hea sattumise korral tähtede langemisi jälgida võis.
Jalad värskelt välja astunud saunauksesest valgustriibust, oli ta sattunud öölaiku.
Terrassitrepil istujana nägin samu tähti. Ikka nähakse, kui ollakse koos.
Istus minu kõrvale trepile ja ütles, et hetkel sellisel sai tähti vaadates aru, et on õnnelik, et ta on. Et talle meenus just nüüd. See õnn ja tänutunne.
Miskipärast olin arvanud, et ta teadis seda ennegi. Enne öölaiku astumist. Vähemalt tundus mulle nii.
Ikka tundub, kui ollakse koos.
