Päeval on päikese värv.
Sulaninaste purikate tilkumise laul heidutab pilku maast taeva poole tõstma. Ja siis see juhtubki. Kindla pinna kaotanud jalad haaravad endasse tahtmatu tantsusammu ja liiguvad jalgadeomanikust sõltumatult.
Ehmatusega vaatad ja imestad nende isepäist liikumist. Justkui plaat, mille nurgatagune itsitaja mängima pannud, et naerda välja teelkõndija poolik enesevalitsus.
Kuni taastad tasakaalu ja kehavalitsuse. Vilksamisi vaatad ringi, kes sinu spontaantantsu jälgima sattunud. Aga need juba nurga taha kadunud ja allesjääjatel omade jalgadega lood ajada.
Naerad iseenda üle.
Avad koti ja tuhlad seal veidi, otsusele jõudmata.
Kindluse mõttes jätad maski vahetamata.
