Varakevadine meri näitas sel sompus päeval end pruunikashallides toonides, avades üksikute päikeselaikude peale oma veevälja hõbedased seljasiilud. Justkui parv väikeseid kalu, veepinnale lupsu löömas.
Tedretäpid kaldalseisja ninal olid valmis hüplema tänutundes paariminutilisest päikese puudutusest.
Üksik luik lendas tiibade helisedes üle ta pea kui igavese truuduse märk.
Korraga haaras nurga tagant teda ootamatult tabanud tuuleiil lendu ta juuksed. Siis seelikusaba. Seejärel käed ja jalad.
Ja läinud ta oligi. Punane volangidega vihmavari kandmas mere kohale.
Kätt pilve tagant välja tulnud päikese eest kaitseks asetades tundus mulle, et nägin kaugenemas tema pikka siidsalli ja valju naerupahvakut. Kuni läinud ta oligi.
Suurte sangadega reisikohver jälgede kõrvale rannaliivale maha jäänud.
Mary, millal tuuled pöörduvad?
