Nad istusid kahekesi suviselt lõhnavatel heintel lakaluugi avatud õhtuvalguses. Tumedad siluetid joonistumas hämarduva päeva sisse ja jalad kõlkumas omasoodu maa poole.
Kõik ütlemata või vastupidi sügavalt silma vaadatud pilgus ammu ära öeldud.
Augustikuine värve minetav udu roomas laisa vooluna heinamaa rõskusest maja poole. Justkui looduse meeldetuletus, et on aeg suve nipernaaditsemine koomale tõmmata ja sügise tulekule ruumi teha.
Kuu proovis oma kahvatut täiskuupalet täies häbituses esile tuua, jäädes seekord õhtupilvede toimetustele alla.
…
Ta oli seda fotot juba tunni jagu vaadanud. Sinna ära kadunud ja siis taas endasse tagasi tulnud.
Õlgu võdistades astus ta uksest välja kevadtuulte kätte.
Heinapebred õlgadel.
