Pilv tuli päikse takka. Vihm tuli pilve takka. Torm kohe vihma takka. Vaikus jälle tormi takka.
Kurbus tuli rõõmu takka. Mure kurbusele takka. Viha kohe mure takka. Vaikus jälle viha takka.
Wann wird man je verstehn…laulis Marlene Dietrich…
Pilvede hallus mattis taeva enda embusesse ja vallandas tiheda vihmaseina. Majad ja katused ja tornid ja eemal asetsevad puud olid korraga kadunud vihmakardina taha. Justkui meelepildid, mida endale vaid ette kujutatud sai.
Vihm pesi vaikselt maha viha. Tunni, teise, kolmandagi.
Vihm pesi leebelt maha mure. Tunni, teise, kolmandagi.
Vihm tegi õrnalt pai ja kinkis lohutuseks rõõmu. Tunni, teise, kolmandagi.
Maailm sai pisikesi rõõme täis. Kevadest.
