Mulle tundub, et loodusel on sellel kevadel olnud erakordselt kiire. Sprinterina on ta süüdanud puude õiekobarad ja lilleväljad korraga, nii et üht lõhna endasse ahmima hakates on juba teine tähelepanu endale tõmbamas. Nagu kiirreageerija tahan lõhnad endasse salvestada, enne kui nad lootusetult läinud on.
Järgmise kevadeni.
Vihm püüab kiirustamise kinni ja annab teada, et tuleb peatuda. Seista õrnasoojas vihmapiiskade tantsus ja kuulata ühekaupa.
Helisid ja lõhnu.
Samme.
Tundeid.
Südamelöökide rütmi.
Ja andestada neile, kes ütlevad, kui mõistlik homme olema pead.
Ja võib-olla see kõik vaid.
Tundub mulle.
