Öö  on andnud Lumekuningannale loa maad suudelda, nii et eilsed märjad loigud on tänaseks tardunud kaane alla ja pruunirohesegused rohulibled saanud üll sätendavvalge kergkasuka.

Eilsed sügistuhmvalguse sünkjad pilved, mille vahelt näitas end kiivharvalt päike, on taandunud ja avanud taeva selgeks helesiniseks vaateks.

Ümberkaudsed korstnad tukuvad.  Nähes unes õhtuseid töölttulijaid, kelle jaoks end  taas tegutsemisvalmis seada.

Rõduservatise varblased, kes võimaliku toidupala ootel jälle platsis, on täna oma sulgkatte kohevile kloppinud ja sätivad end päikselaikudesse.

Puud seisavad sirgvaikselt, püüdes üle saada esimesest külmaehmatusest.

Külmaehmatusest püüavad üle saada ka meeled.

Korstnapühkija pilgutab naaberkatuselt silma.

Ta seisatas keset õue, punased patsid ulakalt ülespoole turritamas. Vaatas augustikuist tumetaevast, kus linnutee heleuduna üle ta pea joonistus ja hea sattumise korral tähtede langemisi jälgida võis.

Jalad värskelt välja astunud saunauksesest valgustriibust, oli ta sattunud  öölaiku.

Terrassitrepil istujana nägin samu tähti. Ikka nähakse, kui ollakse koos.

Istus minu kõrvale trepile ja ütles, et hetkel sellisel sai tähti vaadates aru, et on õnnelik, et ta on. Et talle meenus just nüüd. See õnn ja tänutunne.

Miskipärast olin arvanud, et ta teadis seda ennegi. Enne öölaiku astumist. Vähemalt tundus mulle nii.

Ikka tundub, kui ollakse koos.

Ta seisatab hetkeks kerglibedal laudteel ja silmitseb mustjaspruuni järvesilma.

Teeb mõttepausi võttes pikalehelisele huulheinale pai.

Tuleb minna.

Kasta varbad ükshaaval vette, ehmatades selle kargest puudutusest ja võtta järgmine mõttepaus.

Tuleb minna.

Pisikesega plärtsatusega  järve kaisutusse, ehmatades uinumisest ärkvele oma südame.

Ja hinge.

Ja meeled.

Ja korraga tundub talle kui vaataks teda veepõhjast Suure Hiiu enda silmad.

Suured tüdrukud on õppinud mitte kartma.

Haarab käsipuust ja väljas ta ongi.

Silmanurgast näeb järveservavees vikerkaart.

Lepime ära.

Ta lükkas hommikunised jalad üle voodiserva ja proovis toas ringi vaadata.

Lipalapakil vedelesid nad endiselt põrandal. Tema enda öömõtted.

Võttis suure keerdvitstese korvi ja asus neid põrandalt kokku korjama, hellalt üketeise kõrval asetades.

Puhtad mõtted, mis vaid tema enese päralt, kaitstud päevaste sissetungijate eest.

Naabri kass, rõduukse avatusest sissepääsenu, haaras ühe oma käppade vahele ja mängeldes veeres seesinane põrkega üle rõduääre.

Temake jõudis vaid ahhetada ja käe lendmõttele järgi ulatada, kui nägi hakipoega endast ette jõudvat.

Seisatas siis rõdurinnatise vastu nõjatudes, paljad varbad laudade jahedust tõrjudes ja raske korv vasakus käevangus.

Lehvitas hakinokasele mõttele järele.

Pisar kahtles silmatulekus.

Nii saabub Jaanipäev.

Ta seisis suveõhtuse laternaposti valgussõõris.

Kosmosekoer.

Liputas rõõmsalt väikest sabatupsu  ja vaatas möödakäijaid uudishimulikul pilgul. Pea viltu.

Selline armas.

Üks tuluke silmis. Aina imestamas Elu üle.

Möödakäijad vaatasid teda samuti. Kerge võõristus silmis. Imestust varjates osavaimal moel.

Seisin tema kõrvale. Samasse valgussõõri ja liputasin saba.

Tere!

Nad tulid rajalt. Keelumärgi alt välja.

Uduvihm oli hoidnud algul poolkuivases tulemises, kasvades siiski iilidena tugevamaks, nii et riided hakkasid lustakleebuses ihu külge naalduma.

Mõte otsis kuiva kohta. Silm samuti.

Sirmivarjus kirikusse tõttav vana naine lööb risti ette, nähes niiskeid tulijaid. Muidugi oleks see kahetsusväärne, kui hulkurite pattudest midagi külge jääks.

Kuskil asub kindlasti mõni kõrts. Loomulikult kiriku kõrval. Hämar, ent vihmast varju pakkuv.

Perenaise viibe suunab tulijad koheses vastuvaidlematuses tualeti poole. Hea, et kotti on alles jäänud kuiv koht. Kuivas kohas kuiv pusa.

Salvrätt neelab juustelt alla kukkuvad veetilgad.

Vihm ei lakka tunni ega järgmisegi jooksul. Temal on oma lugu lõpuni rääkida.

Kolmandat klaasi veini kallates veab perenaine ette küll malbe naeratuse, mis aga seljataguses kustub etteheitvasse pilku.

Elupäevi näinud vanaldane koer komberdab kõrtsi ja teeb kaltsuvaiba sisse endale pesa.

Temal on ükskõik.

Udu hoiab vihma linna kohal.

Kohtusin temaga viimati juhuslikult tänaval kaks aastat tagasi. Siis pildusid tema silmad rõõmusädemeid. Ta väitis, et kõnnib parasjagu vikerkaarel.

Täna kohtasin teda uuesti. Juhuslikult tänaval. Lükkas lapsevankrit.

Nii nende vikerkaarelkõndijatega juhtubki – pilluvad ühel hetkel seal värvilisel vikerkaarerajal taevatütreid ja -poegi.

Maailm saab vikerkaarelapsi täis.

Ilus.

Väike tüdruk naeratas oma linablondide kiharate vahelt ja lükkas söömispoolikusse seisu jõudnud jäätisekausi kõrvale. Limpsis lusika puhtaks ja toetas küünarnukid otsustavalt lauale.

Hetke jooksul vaatas ta vastasistujast läbi.

Nii lihtne see ongi.

Haaras siis osavalt suhkrupaki ja avas selle kaheks valgeks tükiks. Näksis natuke mõlemast ja ulatas vastasistujale. Tädi…ütles ta.

Tädi võttis pruuni laua salvrätikuhoidjast ühe rohelise. Pakkis kaks lutsutatud valget  sinna sisse.

Hiljem hüplesid need punase koti sahtli põhjas hämaral tänaval.

Maskid olid langetatud.

Päev voolas ta sõrmede vahelt öösse kui pliidi ees lahti sõlmitud põllepael, moondudes täiskuuvalguses pikkade siniste varjude tardunud lumepildiks. Ohkas sügavalt ja soovis, et kõik hiljapeale jäänud üksikud teelised turvaliselt headesse varjupaikadesse jõuaksid.

Tuuleiilid kutsusid linnapuude peenemaid oksaraagusid kniksuga tantsima kummituhalli taevakardina taustale.

Ta jälgis lavale astunud taevatantsukeerutajaid kardinateta akna kaudu ja mõtles tavalistele asjadele. Ja meeltele, mis tavalised asjad eriliseks tõlgendavad.

Teiselpool seina keeras naaber unes külge ja naeratas.

Kuuldavalt.

Hallipäine vanaema kummardub õmblustöö kohale ja ohkab.

Tal pole olnud anda oma lastele väärikaid juuri, mille abil end sügavale maasse vormida ja tormituulte eest kaitstuna tunda, nii et isegi puu maha murdudes juurevõsud vana kännu kõrvalt end julges kasvus päikese ja vihmade poole sirutada võiksid.

Ometi on Jõulud.

Kindlasti usub ta imedesse. See lapselaps, kelle pea soojas rahus padjal puhkab, juuksed sasisägriselt kui ulakad lapsed eri suundades laiali.

Vanaema kohendab tüdruku tekiserva ja kummardub taas õmblustöö kohale.

Vanakuu sirbi naeratus langeb küll aknalauale, kuid ei valgusta piisavalt. Silmad … need pole enam need.

Veresooned jooksevad memme käeseljal kui jõed kortsunud maakaardil. Sõrmed siiski piisavalt kindlad, et hämaras nõela hoida.

Viimane piste.

Kergendusohe. 

Valmis.

Hommik leiab aknalaualt paari lumivalgeid tiibu.