Inspiratsioon

Hilisõhtuses laternavalguses peatub ta pilk kitsa tänava kutsuvalt valgustatud vanaaegsel poeuksel . Ta kõhkleb hetke ja astub siiski sisse. Imepisikesse poodi.

Kardemoniviiruki lõhn ja Vivaldi…on ta esimene assotsioon.

Ruum võimaldab oma väikeses mõõdus vaevalt kahel inimesel ringi keerata, et mitte rippuvaid ingleid kõikuma lüüa. Pisikesed, keskmised ja suuremad inglikujud vaatavad vastu seintelt, sekka kalendrid, padjakesed, vitriinialused inglitega ketid, ripatsid ja karbid. Liiga palju ja liiga magus…mõtleb ta.

Hetkeks jääb ta pilk peatuma kaartidel. Reisiingel…väikeste asjade ingel…vabandussoovide ingel…käsi haarab neli kaarti, ulatades need leti taga istuvale prouale. Alles siis märkab ta naist pikemalt jälgida. Valgete volangidega pluus, volangid hoolikalt kampsunihõlmade vahelt välja toodud,  sätitud pruunikirjuste juustega soeng, peente raamidega prillid…proua kummardunud oma töö kohale, maalimas peene pintsliga inglipildile kuldset raami. Tõstab pilgu ja naeratab. Selged ja soojad silmad kui kohtumine aegade tagant. Hea valik…ütleb.

Naeratab temagi. Võtab ümbrikusse pakitud kaardid ja astub tänavale.

Tugevate iilide tuul kannab Sacre-Coeuri treppidelt viimaseid lehti.

Lendurid streigivad. Aga see juhtub alles homme.

Läheb. Taskud inspiratsiooni täis.

Jäljepuzzle

Ta seisatas korraks mäel ja heitis kui linnulennult pilgu alla kausja kesklinna peale.

See, mida ta nägi, oli kui suur laste puzzle, inimmassi arvukasrohkeid jälgesid täis. Mõned jäljed läksid otse, mõned otsekui sikk-sakke tehes, mõne jäljerea tallavajutus selgem ja ühtlasem, teisel rohkem välisele või sisemisele küljele toetunud. Mõned väiksemad, mõned suuremad jäljed, seisatamise ja kiirustamise kohad…aga ei ühtegi lendutõusu.

Ta proovis ajada mõne üksiku huvi äratanud jäljerea rada, ninaga õhku tõmmates, proovides jäljepuzzle rägastikus valitud rada mitte ära kaotada. Nii võimatu. Nii mõttetu.

Kuni korraga vihises tiivapaar üle pea, juukseid tuulepöörises kaasa haarates. Pilk jälgis lenditõusja õhku jäävat jäljerada sentimeetri haaval, kuni too silmist kadus.

Punane sall ripakil, hõlmad lahti, ahmis ta nähtud pildi endasse.

Ilus.

Vile

Sügis, paljasjalgne poisike, pillas ulakalt pintslikarvadelt punaseid piisku vahtrapuu latvadesse, möödakäijate pilkude peale pihku itsitades. Juuksed turris, küünealused veidi määrdunud puuokstel ronimisest, tuline säde silmis ja hõlmad laiali.

Kukerpalliga oksal tiiru tehes kaotas ta vile kaelast. Pika punase paelaga jäi see alumisele oksale rippu.

Pistsin ummisjalu jooksu naeru kõkutades, sügise vile küünarnukini taskusse surutud pihus.

Nüüd vilistan mina sügiseviit hommikuti katuseharjal istdes.

Sügis joriseb solvunult teist häält juurde.

Vihmajuuksed

Vihma udupeened juuksed jagasid varaärkamises niisutusrõõmu, sekka kuulmismeeltele äratundmiseks üksikute sookurgede huiked.

Nõjatusin – tass käes – vana lippaia sambliku servale, oodates hommikumõtteid. Ootaja jääbki vahel ootama, kui hommik otsustab mõtteid endale hoida või viivitab nende vabakslaskmisega.

Seni saab mõttevabalt olla.

Mõttetult.

Põdrakanep

Põdrakanepi ladvani äraõitsenud õisik annab märgi kiirelt saabuvast sügisest. Otsin kraavikaldal kõrgeid lillasid õienutte, sattudes vaid äraõitsenud hallikarvastele õisikutele, mis pajupõõsaste ja hall-leppade jalutsis tuultes oma päid kiigutavad. “Korja raudrohu õisi, kui tahad”, naeravad nad ketserlikku naeru, “suvi on mööda saamas, hiljaks oled jäänud”.

Eemal lopsatab pihlakas oma tummpunaste marjade kobarate  ja noor tamm priskeks toidetud tõrulaste kanderaskuse all. Justkui ilusad noored paljulapselised emad, uhkusega oma võsukesi imetleda lastes.

Viljapõld tõstab kõrged pead taeva poole kuni kombaini tulekuni, langedes tera raskuse all maanikummardusse. Masina kannul longib tasaselt rebasekutsikas. Kes teab, olles kaotanud viljapeade langemise läbi enda jaoks kaitsva keskkonna või hoopis põllult kerget saaki otsides.

Noor ema naerab koos pojaga, kes kummikjalatsites vihmaloikudest rõõmu tundes pori kõrgele üles lennutab.

Me kõik tuleme lapsepõlvest ja suundume sügise poole.

Meelõhnane linn

Mitu nädalat lõhnas linn mee järgi.

Soekollaste õiekobarate all rasked pärnapuud olid sel aastal eriti viljakad, pakkudes silmi sulgedes haistmismeeltele erilist hetkenaudingut. 

Ja märkamist, kui palju neid habrassitkeid puid linnaalleedele jagub.

Ja mõtteid mesilastest…ja talvest, mil pärnaõietee ja lusikatäis pärnaõiemett külma vastu hingele ja ihule soojendust pakuvad, endaga osakest möödunud suvepäevadest kaasas kandes.

Nii see suvi veereb. Ilma nuusutades.

Ööpilt

Öö laotas jõele  katteks uduteki ja kinkis eksinud hingedele unelauluks ööbikutrillerid.

Õitsemislõpetusvalged võililletupsud seisid unetult heinamaal üksteise puuteraadiuses, rohutirtsusirinast häirimatutena.

Kaks jalapaari mõõtsid kõrvuti sammudes meetriteks muutuvaid kruusaseid kilomeetreid.

Külamees möödus rattal, kerge laupäevaõhtune uimaks muudetud elamisrõõm ratast vänderdusse ajamas.

Laupäevaõhtuselt lõhnasid kased.

Selline Eestimaa.

Jõelaul

Ta istus jõekaldal ja laulis üht laulu. Ammu aegade taha kaotatut.

Käed purdele toetatud, kiigutas ta end küljelt küljele kevadrütmidele häälestudes.

Kaks juuksekarva tõusid tuuletahtes teiste hulgast esile, värvudes tantsus keskpäevase päikese valguses kullakarvaseks.

Hallhaigrute paar lendas sünkroonselt jõe kohal suurte tiibadega kaasa rütmudes ja tiir haaras lennult noka vahele  väreleva veepeegli tagant pisikala.

Maailm oli korraga ja kohal.

Imeliselt hääles.

Tuulepai

Mäejalamile tõustes teeb tuul pehmeleebe silituse nagu lapsepõlve emapai, andes lootust, et kohe avab ilm silmavaatele tuttava mäekuru. Kuhu unede rännaknäod korduvalt kandnud.

Kivid komistavad vabandussosinas väsinud jalgadele ja nii saabuvad loojangud ikka kohale jõudmata, viies rändajaid tundmatule vaatele vastu.

Kuni ühel hetkel enam ei küsi…kas selle mäe taga…või hoopis järgmise taga. Või järgmiste hommikute…või hoopis järgmiste loojangute taga.

Haistmismeeled ei otsi enam tuttavat lõhna ja maitsmismeeled tuttava maitse ilmumist.

Rännak on lihtsalt rännak.

Tuulepai:)

Vihmatrumm

Vihmapiisad mängivad veelompidel vaevukuuldavalt trummi ja pärnade harali sõrmed langtilkade ksülofoni.

Leebe vaikus kõmistab kõrvatrumlitele öömuusikat.

Kiiruga rutanud mõte jääb seisma nagu vedur, millele alles hiljem järgmised mõttevagunid selga komistavad.

Äike käib kauge tiiruga ümber, puutumata.

Tüdruk kummardub sajuloigu kohale veepeegelduses oma ilu vaatama.

Naer lööb laternavalguse.

Kilduseks.