Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Hääled

Ta seisis keset märga puisniitu, pori pea kummikute servani tõusmas ja vaatas taevasse. Ikka häälte pärast.

Viimaseid haneparvi lendas üle metsa, algul sügishallide vihmapilvede sisse kadunult ja siis nähtavale ilmudes. Ikka häälte järgi teadis ta nende poole vaadata. Nagu laudaukse kriiksatused ühekaupa ja mitmekaupa.

Viimased kollased lehed langesid keerukujudena puudelt. Ta sulges silmad ja püüdis tabada lehtede langemise häält. Kas neil on hääl ka enne seda, kui nad teiste, varasemalt langenud lehtedega maapinnal kokku saavad?

Silmi avades vaatas ta taas pilvede vaevaumärgatavat liikumist taevas, kui tuul oli end tänaseks päevaks unele asutanud. Kui kõik liikuv teeb häält, siis milline on pilvede hääl?

Ta vaatas eemal neid teisi, kes samamoodi vaikselt poris seisid. Milline on hinge hääl, kui see rinnus nutab?

Nuttis ka lodjapuu, suuri läbipaistvad hääletuid pisaraid erkpunaste marjade küljes, ammukadunud lehtede varjust välja tulnuid.

Maailm hingas nii vaikselt.

Liivakarjäär

Ta istus liivakarjääri serval, jalad istmiku alla keritud ja vaatas sügisest päikest. Silmi sulgedes võis ta meelepildis minna tagasi suvesse, valgus ja soojus olid endiselt intensiivsed. Sügise pealetulekut reetis vaid tuul, mis metsa vahelt selja peale ootamatuid jahedaid triipe vedas.

Sügist oli ta aastaid oma lemmikuks pidanud. Ehk seetõttu, et seesinane kõige rohkem oma kirevuses tema hingevärvidele vastas ja pilgul sissepoole kaemiseks loa andis. Teisalt oli sügis enamasti olnud uute alguste, uute avanemiste aeg.

Ometi tundis ta sel korral veritsevat haava oma hinges, mille vanad õmblused mõnel varasemalgi korral lahti pingutunud olid. Nii et istmiku alla keritud jalad olid valmis end sirgu ajama ja hoogu lükkama, et valu eest augu servalt allapoole kihutada.

Aga valu, see üleannetu ja ammutuntu ei jää paraku augu serva peale üksinda ootama. Ta on väikese hilinemisega, aga siiski peaaegu sama kiirelt eesminejale järgi tuhisemas. Kuni nad taas kokku saavad.

Sestap otsustas ta parem edasi istuda. Liivakarjääri serval.

Koos valuga.

Varesele valu.

Linnupojad

Kummalisel kombel märkas ta selle suve algul juba mitmendat korda linnas pesategemisega hätta jäänud linde.
Eelmisel nädalal oli tema pilku köitnud rasvatihaste paar, kes toit nokas, kordamööda seest tühja metallaiaposti sisse lendasid, millele järgnes tihetumine sädin. Ta võttis pika redeli ja taskulambi ning suunas valgusvihu ettevaatlikult posti sisemusse. Seal oli pesas vähemalt 6 linnupoega, nokad õieli, nii et kohe-kohe tundus neil seal liiga kitsaks jäävat.

Ja ta mõtles, et seal see nüüd on – ilmselt nad kuidagi lennuvõimeliseks seal pimedas siiski kasvavad, aga päikest ja ruumi on neil kasvuajal vähe.

Sinna see mõte oleks jäänudki, kui mõned päevad hiljem poleks ta kohanud kohviku servas betoonaluselel kinnitatud laudadel edasi-tagasi kõndivat hakki. Ja siis korraga nokakest, mis laudade vahelt välja sirutus. Emaslind üritas nokaga linnupoja peast kinni haarata, et teda välja tõmmata. Aga vähe oli sellest abi. Vaatas siis, pea viltu kõrvalseisjale otsa, justkui abi küsides. Mõtles kõrvalseisjagi mitut mõtet – kas ja kuidas ta abistada saaks. Või kuidas see muna sinna laudade vahele mahtuda sai.

Tunni järel riidenartsuga tagasi pöördudes selgus, et loodus oli ise hakkama saanud ja linnupoeg laudade vahelt kadunud.
Ja eks inimestega ole ju sama – kes kuhu pessa satub ja millest osa saab või ilma jääb.  Kuidagi lendavad nad kõik ühel hetkel pesast välja.
Ja eks pesaehitajaid ole ka erinevaid….

Kevadkiirustaja

Mulle tundub, et loodusel on sellel kevadel olnud erakordselt kiire. Sprinterina on ta süüdanud puude õiekobarad ja lilleväljad korraga, nii et üht lõhna endasse ahmima hakates on juba teine tähelepanu endale tõmbamas. Nagu kiirreageerija tahan lõhnad endasse salvestada, enne kui nad lootusetult läinud on.

Järgmise kevadeni.

Vihm püüab kiirustamise kinni ja annab teada, et tuleb peatuda. Seista õrnasoojas vihmapiiskade tantsus ja kuulata ühekaupa.

Helisid ja lõhnu.

Samme.

Tundeid.

Südamelöökide rütmi.

Ja andestada neile, kes ütlevad, kui mõistlik homme olema pead.

Ja võib-olla see kõik vaid.

Tundub mulle.

Pilv tuli päikse takka

Pilv tuli päikse takka. Vihm tuli pilve takka. Torm kohe vihma takka. Vaikus jälle tormi takka.

Kurbus tuli rõõmu takka. Mure kurbusele takka. Viha kohe mure takka. Vaikus jälle viha takka.

Wann wird man je verstehn…laulis Marlene Dietrich…

Pilvede hallus mattis taeva enda embusesse ja vallandas tiheda vihmaseina.  Majad ja katused ja tornid ja eemal asetsevad puud olid korraga kadunud vihmakardina taha. Justkui meelepildid, mida endale vaid ette kujutatud sai.

Vihm pesi vaikselt maha viha. Tunni, teise, kolmandagi.

Vihm pesi leebelt maha mure. Tunni, teise, kolmandagi.

Vihm tegi õrnalt pai ja kinkis lohutuseks rõõmu. Tunni, teise, kolmandagi.

Maailm sai pisikesi rõõme täis. Kevadest.

Hetk

Nad istusid kahekesi suviselt lõhnavatel heintel lakaluugi avatud õhtuvalguses.  Tumedad  siluetid joonistumas hämarduva päeva sisse ja jalad kõlkumas omasoodu maa poole.

Kõik ütlemata või vastupidi sügavalt silma vaadatud pilgus ammu ära öeldud.

Augustikuine värve minetav udu roomas laisa vooluna heinamaa rõskusest maja poole.  Justkui looduse meeldetuletus, et on aeg suve nipernaaditsemine koomale tõmmata ja sügise tulekule ruumi teha.

Kuu proovis oma kahvatut täiskuupalet täies häbituses esile tuua, jäädes seekord õhtupilvede toimetustele alla.

Ta oli seda fotot juba tunni jagu vaadanud. Sinna ära kadunud ja siis taas endasse tagasi tulnud.

Õlgu võdistades astus ta uksest välja kevadtuulte kätte.

Heinapebred õlgadel.

Tuultest viidud

Varakevadine meri näitas sel sompus päeval end pruunikashallides toonides, avades üksikute päikeselaikude peale oma veevälja hõbedased seljasiilud. Justkui parv väikeseid kalu, veepinnale lupsu löömas.

Tedretäpid kaldalseisja ninal olid valmis hüplema tänutundes paariminutilisest päikese puudutusest.

Üksik luik lendas tiibade helisedes üle ta pea kui igavese truuduse märk.

Korraga haaras nurga tagant teda ootamatult tabanud tuuleiil lendu ta juuksed. Siis seelikusaba. Seejärel käed ja jalad.

Ja läinud ta oligi. Punane volangidega vihmavari kandmas mere kohale.

Kätt pilve tagant välja tulnud päikese eest kaitseks asetades tundus mulle, et nägin kaugenemas tema pikka siidsalli ja valju naerupahvakut. Kuni läinud ta oligi.

Suurte sangadega reisikohver jälgede kõrvale  rannaliivale maha jäänud.

Mary, millal tuuled pöörduvad?