Mõtted korvis

Ta lükkas hommikunised jalad üle voodiserva ja proovis toas ringi vaadata.

Lipalapakil vedelesid nad endiselt põrandal. Tema enda öömõtted.

Võttis suure keerdvitstese korvi ja asus neid põrandalt kokku korjama, hellalt üketeise kõrval asetades.

Puhtad mõtted, mis vaid tema enese päralt, kaitstud päevaste sissetungijate eest.

Naabri kass, rõduukse avatusest sissepääsenu, haaras ühe oma käppade vahele ja mängeldes veeres seesinane põrkega üle rõduääre.

Temake jõudis vaid ahhetada ja käe lendmõttele järgi ulatada, kui nägi hakipoega endast ette jõudvat.

Seisatas siis rõdurinnatise vastu nõjatudes, paljad varbad laudade jahedust tõrjudes ja raske korv vasakus käevangus.

Lehvitas hakinokasele mõttele järele.

Pisar kahtles silmatulekus.

Nii saabub Jaanipäev.

Kosmosekoer

Ta seisis suveõhtuse laternaposti valgussõõris.

Kosmosekoer.

Liputas rõõmsalt väikest sabatupsu  ja vaatas möödakäijaid uudishimulikul pilgul. Pea viltu.

Selline armas.

Üks tuluke silmis. Aina imestamas Elu üle.

Möödakäijad vaatasid teda samuti. Kerge võõristus silmis. Imestust varjates osavaimal moel.

Seisin tema kõrvale. Samasse valgussõõri ja liputasin saba.

Tere!

Uduvihmahoidja

Nad tulid rajalt. Keelumärgi alt välja.

Uduvihm oli hoidnud algul poolkuivases tulemises, kasvades siiski iilidena tugevamaks, nii et riided hakkasid lustakleebuses ihu külge naalduma.

Mõte otsis kuiva kohta. Silm samuti.

Sirmivarjus kirikusse tõttav vana naine lööb risti ette, nähes niiskeid tulijaid. Muidugi oleks see kahetsusväärne, kui hulkurite pattudest midagi külge jääks.

Kuskil asub kindlasti mõni kõrts. Loomulikult kiriku kõrval. Hämar, ent vihmast varju pakkuv.

Perenaise viibe suunab tulijad koheses vastuvaidlematuses tualeti poole. Hea, et kotti on alles jäänud kuiv koht. Kuivas kohas kuiv pusa.

Salvrätt neelab juustelt alla kukkuvad veetilgad.

Vihm ei lakka tunni ega järgmisegi jooksul. Temal on oma lugu lõpuni rääkida.

Kolmandat klaasi veini kallates veab perenaine ette küll malbe naeratuse, mis aga seljataguses kustub etteheitvasse pilku.

Elupäevi näinud vanaldane koer komberdab kõrtsi ja teeb kaltsuvaiba sisse endale pesa.

Temal on ükskõik.

Udu hoiab vihma linna kohal.

Vikerkaarelapsed

Kohtusin temaga viimati juhuslikult tänaval kaks aastat tagasi. Siis pildusid tema silmad rõõmusädemeid. Ta väitis, et kõnnib parasjagu vikerkaarel.

Täna kohtasin teda uuesti. Juhuslikult tänaval. Lükkas lapsevankrit.

Nii nende vikerkaarelkõndijatega juhtubki – pilluvad ühel hetkel seal värvilisel vikerkaarerajal taevatütreid ja -poegi.

Maailm saab vikerkaarelapsi täis.

Ilus.

Suhkrutükid

Väike tüdruk naeratas oma linablondide kiharate vahelt ja lükkas söömispoolikusse seisu jõudnud jäätisekausi kõrvale. Limpsis lusika puhtaks ja toetas küünarnukid otsustavalt lauale.

Hetke jooksul vaatas ta vastasistujast läbi.

Nii lihtne see ongi.

Haaras siis osavalt suhkrupaki ja avas selle kaheks valgeks tükiks. Näksis natuke mõlemast ja ulatas vastasistujale. Tädi…ütles ta.

Tädi võttis pruuni laua salvrätikuhoidjast ühe rohelise. Pakkis kaks lutsutatud valget  sinna sisse.

Hiljem hüplesid need punase koti sahtli põhjas hämaral tänaval.

Maskid olid langetatud.

Põllepaelad

Päev voolas ta sõrmede vahelt öösse kui pliidi ees lahti sõlmitud põllepael, moondudes täiskuuvalguses pikkade siniste varjude tardunud lumepildiks. Ohkas sügavalt ja soovis, et kõik hiljapeale jäänud üksikud teelised turvaliselt headesse varjupaikadesse jõuaksid.

Tuuleiilid kutsusid linnapuude peenemaid oksaraagusid kniksuga tantsima kummituhalli taevakardina taustale.

Ta jälgis lavale astunud taevatantsukeerutajaid kardinateta akna kaudu ja mõtles tavalistele asjadele. Ja meeltele, mis tavalised asjad eriliseks tõlgendavad.

Teiselpool seina keeras naaber unes külge ja naeratas.

Kuuldavalt.

Vanaema lood

Hallipäine vanaema kummardub õmblustöö kohale ja ohkab.

Tal pole olnud anda oma lastele väärikaid juuri, mille abil end sügavale maasse vormida ja tormituulte eest kaitstuna tunda, nii et isegi puu maha murdudes juurevõsud vana kännu kõrvalt end julges kasvus päikese ja vihmade poole sirutada võiksid.

Ometi on Jõulud.

Kindlasti usub ta imedesse. See lapselaps, kelle pea soojas rahus padjal puhkab, juuksed sasisägriselt kui ulakad lapsed eri suundades laiali.

Vanaema kohendab tüdruku tekiserva ja kummardub taas õmblustöö kohale.

Vanakuu sirbi naeratus langeb küll aknalauale, kuid ei valgusta piisavalt. Silmad … need pole enam need.

Veresooned jooksevad memme käeseljal kui jõed kortsunud maakaardil. Sõrmed siiski piisavalt kindlad, et hämaras nõela hoida.

Viimane piste.

Kergendusohe. 

Valmis.

 

Hommik leiab aknalaualt paari lumivalgeid tiibu.

Inspiratsioon

Hilisõhtuses laternavalguses peatub ta pilk kitsa tänava kutsuvalt valgustatud vanaaegsel poeuksel . Ta kõhkleb hetke ja astub siiski sisse. Imepisikesse poodi.

Kardemoniviiruki lõhn ja Vivaldi…on ta esimene assotsioon.

Ruum võimaldab oma väikeses mõõdus vaevalt kahel inimesel ringi keerata, et mitte rippuvaid ingleid kõikuma lüüa. Pisikesed, keskmised ja suuremad inglikujud vaatavad vastu seintelt, sekka kalendrid, padjakesed, vitriinialused inglitega ketid, ripatsid ja karbid. Liiga palju ja liiga magus…mõtleb ta.

Hetkeks jääb ta pilk peatuma kaartidel. Reisiingel…väikeste asjade ingel…vabandussoovide ingel…käsi haarab neli kaarti, ulatades need leti taga istuvale prouale. Alles siis märkab ta naist pikemalt jälgida. Valgete volangidega pluus, volangid hoolikalt kampsunihõlmade vahelt välja toodud,  sätitud pruunikirjuste juustega soeng, peente raamidega prillid…proua kummardunud oma töö kohale, maalimas peene pintsliga inglipildile kuldset raami. Tõstab pilgu ja naeratab. Selged ja soojad silmad kui kohtumine aegade tagant. Hea valik…ütleb.

Naeratab temagi. Võtab ümbrikusse pakitud kaardid ja astub tänavale.

Tugevate iilide tuul kannab Sacre-Coeuri treppidelt viimaseid lehti.

Lendurid streigivad. Aga see juhtub alles homme.

Läheb. Taskud inspiratsiooni täis.

Jäljepuzzle

Ta seisatas korraks mäel ja heitis kui linnulennult pilgu alla kausja kesklinna peale.

See, mida ta nägi, oli kui suur laste puzzle, inimmassi arvukasrohkeid jälgesid täis. Mõned jäljed läksid otse, mõned otsekui sikk-sakke tehes, mõne jäljerea tallavajutus selgem ja ühtlasem, teisel rohkem välisele või sisemisele küljele toetunud. Mõned väiksemad, mõned suuremad jäljed, seisatamise ja kiirustamise kohad…aga ei ühtegi lendutõusu.

Ta proovis ajada mõne üksiku huvi äratanud jäljerea rada, ninaga õhku tõmmates, proovides jäljepuzzle rägastikus valitud rada mitte ära kaotada. Nii võimatu. Nii mõttetu.

Kuni korraga vihises tiivapaar üle pea, juukseid tuulepöörises kaasa haarates. Pilk jälgis lenditõusja õhku jäävat jäljerada sentimeetri haaval, kuni too silmist kadus.

Punane sall ripakil, hõlmad lahti, ahmis ta nähtud pildi endasse.

Ilus.

Vile

Sügis, paljasjalgne poisike, pillas ulakalt pintslikarvadelt punaseid piisku vahtrapuu latvadesse, möödakäijate pilkude peale pihku itsitades. Juuksed turris, küünealused veidi määrdunud puuokstel ronimisest, tuline säde silmis ja hõlmad laiali.

Kukerpalliga oksal tiiru tehes kaotas ta vile kaelast. Pika punase paelaga jäi see alumisele oksale rippu.

Pistsin ummisjalu jooksu naeru kõkutades, sügise vile küünarnukini taskusse surutud pihus.

Nüüd vilistan mina sügiseviit hommikuti katuseharjal istdes.

Sügis joriseb solvunult teist häält juurde.