Kevadkiirustaja

Mulle tundub, et loodusel on sellel kevadel olnud erakordselt kiire. Sprinterina on ta süüdanud puude õiekobarad ja lilleväljad korraga, nii et üht lõhna endasse ahmima hakates on juba teine tähelepanu endale tõmbamas. Nagu kiirreageerija tahan lõhnad endasse salvestada, enne kui nad lootusetult läinud on.

Järgmise kevadeni.

Vihm püüab kiirustamise kinni ja annab teada, et tuleb peatuda. Seista õrnasoojas vihmapiiskade tantsus ja kuulata ühekaupa.

Helisid ja lõhnu.

Samme.

Tundeid.

Südamelöökide rütmi.

Ja andestada neile, kes ütlevad, kui mõistlik homme olema pead.

Ja võib-olla see kõik vaid.

Tundub mulle.

Pilv tuli päikse takka

Pilv tuli päikse takka. Vihm tuli pilve takka. Torm kohe vihma takka. Vaikus jälle tormi takka.

Kurbus tuli rõõmu takka. Mure kurbusele takka. Viha kohe mure takka. Vaikus jälle viha takka.

Wann wird man je verstehn…laulis Marlene Dietrich…

Pilvede hallus mattis taeva enda embusesse ja vallandas tiheda vihmaseina.  Majad ja katused ja tornid ja eemal asetsevad puud olid korraga kadunud vihmakardina taha. Justkui meelepildid, mida endale vaid ette kujutatud sai.

Vihm pesi vaikselt maha viha. Tunni, teise, kolmandagi.

Vihm pesi leebelt maha mure. Tunni, teise, kolmandagi.

Vihm tegi õrnalt pai ja kinkis lohutuseks rõõmu. Tunni, teise, kolmandagi.

Maailm sai pisikesi rõõme täis. Kevadest.

Hetk

Nad istusid kahekesi suviselt lõhnavatel heintel lakaluugi avatud õhtuvalguses.  Tumedad  siluetid joonistumas hämarduva päeva sisse ja jalad kõlkumas omasoodu maa poole.

Kõik ütlemata või vastupidi sügavalt silma vaadatud pilgus ammu ära öeldud.

Augustikuine värve minetav udu roomas laisa vooluna heinamaa rõskusest maja poole.  Justkui looduse meeldetuletus, et on aeg suve nipernaaditsemine koomale tõmmata ja sügise tulekule ruumi teha.

Kuu proovis oma kahvatut täiskuupalet täies häbituses esile tuua, jäädes seekord õhtupilvede toimetustele alla.

…

Ta oli seda fotot juba tunni jagu vaadanud. Sinna ära kadunud ja siis taas endasse tagasi tulnud.

Õlgu võdistades astus ta uksest välja kevadtuulte kätte.

Heinapebred õlgadel.

Tuultest viidud

Varakevadine meri näitas sel sompus päeval end pruunikashallides toonides, avades üksikute päikeselaikude peale oma veevälja hõbedased seljasiilud. Justkui parv väikeseid kalu, veepinnale lupsu löömas.

Tedretäpid kaldalseisja ninal olid valmis hüplema tänutundes paariminutilisest päikese puudutusest.

Üksik luik lendas tiibade helisedes üle ta pea kui igavese truuduse märk.

Korraga haaras nurga tagant teda ootamatult tabanud tuuleiil lendu ta juuksed. Siis seelikusaba. Seejärel käed ja jalad.

Ja läinud ta oligi. Punane volangidega vihmavari kandmas mere kohale.

Kätt pilve tagant välja tulnud päikese eest kaitseks asetades tundus mulle, et nägin kaugenemas tema pikka siidsalli ja valju naerupahvakut. Kuni läinud ta oligi.

Suurte sangadega reisikohver jälgede kõrvale  rannaliivale maha jäänud.

Mary, millal tuuled pöörduvad?

Maskid

Päeval on päikese värv.

Sulaninaste purikate tilkumise laul heidutab pilku maast taeva poole tõstma. Ja siis see juhtubki.  Kindla pinna kaotanud jalad haaravad endasse tahtmatu tantsusammu ja liiguvad jalgadeomanikust sõltumatult.

Ehmatusega vaatad ja imestad nende isepäist liikumist. Justkui plaat, mille nurgatagune itsitaja mängima pannud, et naerda välja teelkõndija poolik enesevalitsus.

Kuni taastad tasakaalu ja kehavalitsuse. Vilksamisi vaatad ringi, kes sinu spontaantantsu jälgima sattunud. Aga need juba nurga taha kadunud ja allesjääjatel omade jalgadega lood ajada.

Naerad iseenda üle.

Avad koti ja tuhlad seal veidi, otsusele jõudmata.

Kindluse mõttes jätad maski vahetamata.

Ilu valu

See ilu on valus.

Puudutades mu põski ja nina, kui olen jäänud sillale silmitsema külmaroosaks maalitud taevast ja selle värvi sisse tõusvat vana katlamajakorstna suitsu. Jõekaanelt peegeldab roosa tasakesi tagasi.

Mu saapataldade all krudiseb lumi kummaliste krooksatustena. Lapsena arvasin, et tegu on konnadega, kes talve eest lume alla peitud pugenud ja seal külma käes oiates häälitsevad.

Mu süda hoiab end soojas muinasjuttude ja unistuste jaoks, millest ma veel teadlik pole.

Päeva peale teeb päike külmaga omad kompromissid.

Lumekuninganna puudutus

Öö  on andnud Lumekuningannale loa maad suudelda, nii et eilsed märjad loigud on tänaseks tardunud kaane alla ja pruunirohesegused rohulibled saanud üll sätendavvalge kergkasuka.

Eilsed sügistuhmvalguse sünkjad pilved, mille vahelt näitas end kiivharvalt päike, on taandunud ja avanud taeva selgeks helesiniseks vaateks.

Ümberkaudsed korstnad tukuvad.  Nähes unes õhtuseid töölttulijaid, kelle jaoks end  taas tegutsemisvalmis seada.

Rõduservatise varblased, kes võimaliku toidupala ootel jälle platsis, on täna oma sulgkatte kohevile kloppinud ja sätivad end päikselaikudesse.

Puud seisavad sirgvaikselt, püüdes üle saada esimesest külmaehmatusest.

Külmaehmatusest püüavad üle saada ka meeled.

 

Korstnapühkija pilgutab naaberkatuselt silma.

Augustikuine öölaik

Ta seisatas keset õue, punased patsid ulakalt ülespoole turritamas. Vaatas augustikuist tumetaevast, kus linnutee heleuduna üle ta pea joonistus ja hea sattumise korral tähtede langemisi jälgida võis.

Jalad värskelt välja astunud saunauksesest valgustriibust, oli ta sattunud  öölaiku.

Terrassitrepil istujana nägin samu tähti. Ikka nähakse, kui ollakse koos.

Istus minu kõrvale trepile ja ütles, et hetkel sellisel sai tähti vaadates aru, et on õnnelik, et ta on. Et talle meenus just nüüd. See õnn ja tänutunne.

Miskipärast olin arvanud, et ta teadis seda ennegi. Enne öölaiku astumist. Vähemalt tundus mulle nii.

Ikka tundub, kui ollakse koos.

Lepime ära

Ta seisatab hetkeks kerglibedal laudteel ja silmitseb mustjaspruuni järvesilma.

Teeb mõttepausi võttes pikalehelisele huulheinale pai.

Tuleb minna.

Kasta varbad ükshaaval vette, ehmatades selle kargest puudutusest ja võtta järgmine mõttepaus.

Tuleb minna.

Pisikesega plärtsatusega  järve kaisutusse, ehmatades uinumisest ärkvele oma südame.

Ja hinge.

Ja meeled.

Ja korraga tundub talle kui vaataks teda veepõhjast Suure Hiiu enda silmad.

Suured tüdrukud on õppinud mitte kartma.

Haarab käsipuust ja väljas ta ongi.

Silmanurgast näeb järveservavees vikerkaart.

Lepime ära.

Mõtted korvis

Ta lükkas hommikunised jalad üle voodiserva ja proovis toas ringi vaadata.

Lipalapakil vedelesid nad endiselt põrandal. Tema enda öömõtted.

Võttis suure keerdvitstese korvi ja asus neid põrandalt kokku korjama, hellalt üketeise kõrval asetades.

Puhtad mõtted, mis vaid tema enese päralt, kaitstud päevaste sissetungijate eest.

Naabri kass, rõduukse avatusest sissepääsenu, haaras ühe oma käppade vahele ja mängeldes veeres seesinane põrkega üle rõduääre.

Temake jõudis vaid ahhetada ja käe lendmõttele järgi ulatada, kui nägi hakipoega endast ette jõudvat.

Seisatas siis rõdurinnatise vastu nõjatudes, paljad varbad laudade jahedust tõrjudes ja raske korv vasakus käevangus.

Lehvitas hakinokasele mõttele järele.

Pisar kahtles silmatulekus.

Nii saabub Jaanipäev.