Valged inglitiivad on aknalaual.
Ainult et vanaema on läinud. Üle Toonela jõe lennanud vikerkaare taha. Temal polnud tiibu vaja.
Mäletan tema sooneliste käte jõgedena looklevaid veresooni ja hapra käe kindlat puudutust. Pilku püüan hoida oma meeles. Kerida seda tagasi haiglast jäänud viimasest juba kaugusse kaduvast pilgust. Hoida meeles lugusid, väikese köögi hubasuses räägituid.
Söön väikeste ampsudena ja aeglaselt temast jäänud viimaseid kotlette. Teades, et seda lapsepõlvest alates samaks jäänud maitset ma enam rohkem ei koge. Tema kotlettide ja meekoogi maitse hajuvad pikkamööda.
Ma ei tea, kas vanaema oli võlur. Teadmata usun siiski, et oli.
Aga meil kõigil tuleb nüüd suureks kasvada.
mutukas 